Turvavõrgud koosnevad võrgukorpusest, servatrossidest, sidetrossidest ja tugevdusköitest. Võrgukorpus on valmistatud teemant- või ruudukujuliste silmadega kootud köitest.
Kootud kanga kahe kõrvuti asetseva sõlme vahekaugust nimetatakse võrgusilma suuruseks; võrgu kere servi piki olevaid köisi nimetatakse ääreköiteks. Turvavõrgu mõõtmed (nimisuurus) määratakse ääretrosside mõõtmetega; köied, mis kinnitavad kaitsevõrgu toe külge, nimetatakse sideköiteks.
Lisaks nimetatakse kõiki turvavõrgu tugevuse suurendamiseks kasutatavaid trosse ühiselt tugevdusköiteks. Ohutusvõrkudeks kasutatavad materjalid peavad olema kerged, tugevad, tugevad, kulumiskindlad-, suure venivusega ja vastupidavad. Neil peaks olema ka hea ilmastikukindlus ja tugevus väheneb minimaalselt pärast kokkupuudet niiskusega. Turvavõrgud kasutavad peamiselt keemilisi kiude. Kõik samal turvavõrgul olevad trossid peavad olema valmistatud samast materjalist ning kõigi materjalide märg----kuiva tugevuse suhe ei tohi olla alla 75%. Trosside jaoks kasutatakse tavaliselt sünteetilisi kiude, nagu vinülon ja nailon. Polüpropüleen on selle ebastabiilsete omaduste tõttu keelatud.
Lisaks võib toorainena kasutada ka taimseid materjale, nagu puuvill, kanep ja palm, eeldusel, et need vastavad asjakohaste rahvusvaheliste eeskirjade nõuetele. Olenemata kasutatavast materjalist ei tohi ühegi turvavõrgu kaal üldjuhul ületada 15 kg ja see peab taluma 800 N löögijõudu.